Iga päev uus kogus kaupa!

Lisaks sellele, et Ploom möödunud nädala kolmapäeva esimest korda ja silmipimestava eduga lasteaias lõunaund magas ning sama nädala neljapäeval Pangaasiuse elu esimene lumi maha sadas ja et Pangaasius päev enne isadepäeva 6 kuu ja 3 nädala vanusena toe najal oma esimese pikema jalutuskäigu (Ploomi tooli juurest proua ema tugitooli vahendusel härra tugitooli juurde ja tagasi) ette võttis, on viimasesse aega jagunud muidki huvitavaid sündmusi. Niisiis...

I
...käis Ploom koos papa ja proua emaga esimest korda elus päris teatris (seni on Ploom näinud üht teatrietendust Mänguasjamuuseumis, teist suvel Pärnus Hansapäevade ajal vabas õhus ja kolmandat, kolme põrsakese oma, suvel Laulupeomuusjoni pargis; kõik on talle hirmsasti meeldinud). Jah, me oleme nüüd ka lõpuks täisväärtuslik perekond, oleme oma lapse seda etendust vaatama viinud. Ja no muidugi kiidame.
*
Teatris, pärast kolmandat kutsungit:
Proua ema, elevil: Vaata, Ploom, nüüd lakke - kui mina väike olin ja teatris käisin, siis mulle alalti nii meeldis vaadata, kuidas need lambid kustuma hakkavad... Vaata, vaata!
Ploom vaatab kuulekalt mõne minuti lakke. Midagi ei juhtu.
Proua ema: Ei, oota, vaata vee...
Ploom: Ah, ei, mina ei viitsi!
Härra (proua emale pisut parastaval sosinal): Täielik läbikukkumine...
*
Etenduse ajal istus Ploom kordamööda papa ja proua ema süles ja jälgis, suu ammuli, laval toimuvat, aeg-ajalt hajameelselt plaksutades. Isegi kommentaarideks polnud mahti. Kui püünele ilmusid salapärased prillide ja harjasvurrudega Tundmatud, puhkes keegi teatrikülastajatest lohutamatult nutma: "Ma ei taa-haaa, ma ei taa-haaaaa!" Meie pojale seevastu jätsid just need tegelased kõige kustumatuma mulje ning on sestpeale silmapaistva sagedusega figureerinud ka neis igaõhtustes etendustes, mida Ploom ise juba mõnda aega papale, Pangaasiusele ja proua emale enne magamaminekut korraldanud on (alul kandsid need klounietenduste nime, viimasel ajal aga kuulutatakse välja "üks selline Otte etendus, mida te pole kunagi elus näinud", ja üsna suure tõenäosusega algab vaatemäng sellega, et lavale hiilib keegi Salakaval, kes peagi midagi eriti hinnalist sisse vehib, soolamasina näiteks).
*
Jäätisekokteil ühe sõõmuga kurku kallatud, vaatas Ploom vaheajal natuke suurest aknast Tartu linna (ja näitas vanematele, kuspool on kodu, kus tigutorn), püherdas natuke klaveri all ja istus natuke võõras lauas võõraste toidujäätmete taga. Siis sai saali tagasi pöörduda, kus proua ema taas kord oma tüütu tuledenostalgiaga peale lendas. See oli muidugi piinlik.
*
Teine vaatus kulges aga eriti hoogsalt ja lõppes nii ruttu, et ei saanud arugi. Riidehoidu tõttavate vanemate käte vahel rippudes oli Ploom päris pahane: "Noh, kuulge, kuulge, aga sellel pidi ju k a k s osa olema!"
*
Igatahes sai vastu võetud kindel otsus kohe varsti uuesti teatrisse minna. Õnneks hakatakse Vanemuises varsti näitama Ploomi lemmiklugu kuu peale kippuvast kuningast ja härra saabus juba koju piletitega lastemuusikalile "Saabastega kass". Olgem kultuursed (aga saagem ka eurooplasteks).

II
Sama nädala reedel toimus kogu perekonna jaoks elu esimene lasteaia isadepäevapidu. Olime kõik juba hommikust peale elevil, põlvikud triigitud ja küünealused puhtaks tehtud. Proua "kana" ema oli muidugi sisimas valmis selleks, et üritus möödub umbes taolises vaimus, nagu esimeste lasteaiapäevade võimlemis- ja laulmistunnid Ploomi enese kirjelduse kohaselt ("Teaa-aad, emme, nad tegid selliseid uvitavaid haljutusi! Niimoodi hüppasid ja siis jooksid kõik koos lõbusasti!" "Ja kas sina ka tegid teiste lastega koos harjutusi?" "Ei, mina vahtisin kogu aja aknast välja!"), aga võta näpust. Ploom väljus lasterivist vaid selleks, et saabuvale perekonnale oma traditsiooniline tervitus öelda ("Ma nii ootasin teid, ma alvasin, et te olete ä'a su'enud!"), kuid läks siis jooksujalu teiste sekka tagasi ja tegi kogu ettevalmistatud programmi ilusasti kaasa. Välja arvatud laul "Issi, issi, pai, pai...", "sest vaata, seda ma laulan ainult kodus!". Ja õige kah*.
Proua ema kalgi koore alt paljastus hetkeks ka härdam sisu ja naeru sekka sai poetatud paar vargset heldimuspisarat. Peol selgus veel, et lasteaialapse vanemate rollis oleme me tõepoolest alles algajad, kuna meil polnud pähegi tulnud kogu kodus leiduvat salvestustehnikat üritusele kaasa võtta. Nii et asitõendeid selle kohta, kuidas vana ringmängupõlgur ja anarhist koos teiste isadega plaksutab, hüppab, kujuteldavat autorooli keerab, suure lina alla koopasse poeb ja meeleoluka viisijupi "Shake, shake, shake your eggs..." saatel kõrinat raputab, peate paraku mujalt otsima.
Pärast eeskava saalis toimus veel järeltuleva põlvkonna väikeste käekestega valmistatud keelt alla viiva kirju koera manustamine, kinnisilmi poja pildi joonistamine ning paberlennukite lennutamise võistlus rühmaruumides. Pangaasius nautis peost iga hetke, unustades koguni oma tühja kõhu. Teistel polnud isegi seda muret. Ploom hästi koolitatud pojana tõi peo lõpetuseks võidukalt papa kätte kõigi koosviibijate volditud paberlennukid ning peaaegu kõik laudadel olnud šokolaadikommid ("Mi'a neid ei söö, võta si'a!").

III
Esmaspäeval käisid meil mardisandid (üle-eelmine aasta käisid ka). Ploom oli juba lasteaiast tulles elevil ja rääkis proua emale koduteel, kuidas mardi küüned külmetavad ja et ta võib tuppa ka tulla. Ja ennäe. Ploom ehitas parasjagu papa ja Pangaasiusega legodest "pöö'aselt uhket masinat" ja proua ema toimetas köögis, kui kõlaski nõudlik uksekell. Külmetavatest küüntest küll midagi ei kostnud, aga noh, saame aru, säästuaeg. Kostüümidega see-eest olid mardisandid kõvasti vaeva näinud ning maskeerinud ennast äravahetamiseni sarnaseks kahe umbes neljanda klassi mõõtu tavalise koolipoisiga. Koolikotid, joped, ämblikmehe mütsid, täismäng.
"Kaks oksa, kümme haru?" tulistas esimene pikema sissejuhatuseta.
"Käed!" karjatas proua ema köögist pidulikult. Ja see oli tõenäoliselt esimene kord tema elus, mil ta mõne mõistatuse ära mõistatada suutis.
"Mhmh," pomises sant. "Lipp lipi peal, lapp lapi peal?" nõudis teine.
"Oi, ei tea, mis see küll olla võiks?" üritas härra pinget üles kruvida. "Kapsas?"
"Mhmh," pomises mart ebalevalt.
"Sibul!" kiljus oma äsjasest edust veel pimestatud proua ema tagatoast vahele.
"Jajah, sibul, sibul on õige jah," arvas nüüd ka mart ise. Mõnda aega vaikiti.
"Noh, mis siis veel?" tegi härra ääri-veeri juttu.
"Ei teagi, " arvas üks külalistest. Vaikiti veel pisut.
"Triibuline ja elab metsas?" üritas uksele lähemal seisev sant kastaneid tulest tuua.
"Sebra!" hõikas Ploom õnnelikult.
"Sebra jah."
Kandev paus.
"Nojah, kas te šokolaadikommi ka sööte?" uuris härra.
"Ikka!" vastasid sandid silmanähtava kergendustundega. Õhtu keerulisem osa oli ilmselgelt lõppenud. Piduliku ninaluristamistseremoonia saatel tänati pererahvast viisakalt sisse laskmast ja taanduti koridori.

___
* Õnneks laulab Ploom enda kinnitusel ainult kodus ka selliseid laule, nagu "Mul on aasta pärast sääreväristaja, kui ma aasta aega tilkagi ei joo", "Siga istus kambris kella all" ja muud oma repertuaari paremikku.