Viis, kuus II

Kuus

See tähendas: "Ma tahan veel ainult ühte asja öelda."*
Kuuekuune Pangaasius
7100g
68cm
44,5 cm

Pangaasiuse kuues elukuu oli senistest ehk vähem päikeseline, kuid arenguliselt see-eest lausa tormiline.

Päev pärast viiekuuseks saamist otsustas väike juubilar, et on aeg tõstatada hammaste küsimus, ning asendas oma tavapärase rõõmsa oleku mõneks nädalaks (on and off) vaikselt vanduvaga. Et vanem vend rohkem rumalaid sõnu külge ei võtaks, vannub Pangaasius limnoloogia keeles. See käib nii, et mokk kistakse viltu, kulm kortsu ja torisetakse endamisi monotoonselt: "Kõnngõ-gõnngõ...Gõnn!" jne. Nutmiseni madaldub Pangaasius ka hambakasvuvalu korral üksnes äärmise vajaduse korral, kui nördimus tõesti kõik piirid ületab. Aga siis mõistagi juba kogu südamest.

Lisaks sügelevatele igemetele pahandasid Pangaasiust sel kuul lausa neljal korral tatt, köha ja palavik. Ploom on nimelt otsustanud eksperimendi mõttes läbi põdeda kõik lasteaias pakutavad viirused ega ole kitsi neid väikevennagagi jagama. Seejuures olgu öeldud, et kui köha ja nohu peale Pangaasius põhimõtteliselt ei nuuskagi, siis palavikku ta eriti ei armasta. Kui Ploom on harilikult veel neljakümne ligi küündiva kehatemperatuurigagi täiesti adekvaatne, teeb nalja ja arutab proua emaga varmalt võimalikke ravivõtteid (mõnikord eelistab jahutamiseks märja lina sisse keeratud saamist, teinekord arvab, et proua ema peaks teda viinaga hõõruma ja tema siis karjub), siis Klondu solvub hingepõhjani juba 38,2 juures ja näiteks selle ööpäeva, mil palavik kogu maailma viinast ja lõpuks isegi paratsetamoolist hoolimata visalt 39 ümber tiirles, veetis lihtsalt sültjalt vedeledes ja vaevatud häälega vingudes proua ema süles. Õnneks pakuti järgmisel hommikul jälle vaid 38 kraadi kehasoojust ja väikepoeg näitas taas oma tuttavat kurja palet. Õhtul aga isegi naeratas juba.

Igal hambavalust, tatist, köhast ja palavikust vabal hetkel veeres elukene siiski üsna samas meeleolus, mis kõigil eelnevatel kuudel.

Proua ema suurimaks rõõmuks jätkas Pangaasius vandeseltslaslikult pika hommikuune proua ema suguvõsas ja koolkonnas põlvest põlve edasi antud traditsiooni, nii et sellal, kui Ploom ja papa endid lasteaeda minekuks valmis seadsid (neil paaril-kolmel päeval, mil Ploomil sel kuul suure põdemise vahele seal üldse käia õnnestus), proua ema ja Pangaasius alles norskasid kahel kõril.
Päeva jooksul tegi Pangaasius enamasti veel kolm-neli uinakut: esimese nii umbes tund pärast ärkamist (siis, kui proua ema parasjagu oli lõpetanud öise magamise jälgede likvideerimise, järeltuleva põlvkonna ja iseenese pesemise, kasimise ja riietamise ning ennast vastvalminud tassitäie hommikukohviga laua taha istuma seadis. Sellist sulnist vaatepilti nähes tuli seni rõõmsalt põrandal askeldanud ja kõrge häälega omaette kiljunud Pangaasiusele enamasti silmapilk meelde, et õigupoolest on ta kogu sellest jandist nüüd juba kohutavalt väsinud ning kindlasti mitte ei kavatse ta üksinda magama minna. Pool tundi hiljem väljus proua ema magamistoast, jõi ära lootusetult jahtunud kohvi, sõi ära lootusetult jahtunud hommikupudru, pesi ära lootusetult jahtunud hommikusööginõud ja seadis end mugavalt laua taha värsket internetti või ajalehte lugema. Samal hetkel meenus Pangaasiusele teises toas läbi une, et õigupoolest on nüüd juba puhatud kah ja et vaene proua ema kindlasti juba nukrutseb teises toas üksinda, et keegi temaga ei mängi.); teise, juba tõsisema, koos lasteaiast saabunud Ploomiga või neil rohketel päevadel, kui Ploom lasteaias ei käinud, hoopis koduõuel vahtra vilus (uus isiklik rekord: 3,5 h); ja viimase tukastuse enne päriselt magama minekut (jällegi koos Ploomiga nii umbes üheksa paiku õhtul) veel kusagil kuue-seitsme aegu õhtul. See viimane, see õige magus, käis nii, et proua ema pani Pangaasiuse Ploomi voodisse** pikali, silitas tal veidi selga, jorises paar korda viisil "Kuldrannake" laulu "Pangaasiuseke, Pangaasiuseke, mil jõuab laev su kaldale?", mis on olnud rahusõnumi kuulutaja Pangaasiuse sünnist alates (nagu Ploomil omal ajal "Muti metroo"), ja Pangaasius omalt poolt pani silmad naeratades kinni ja jäi magama. Kuigi see pull kestis kokku tubli paar nädalat, et suutnud proua ema ikka lõpuni päriselt uskuda, et niiviisi on ka võimalik last magama panna. Õnneks varsti selgus, et tegelikult ikka ei ole ka.
Uuendusena viis Pangaasius oma päevaplaani sel kuul sisse reipa öise ärkvelolekutunnikese. Õnneks on tänaseks selgunud, et see kuulus üksnes viiekuuste repertuaari.

Ärkvel oldud aeg veedeti samuti sisukalt. Vaevu viiekuuse Pangaasiuse jaoks polnud asigi kunagi sündimise puhul vanemalt vennalt kingiks saadud mänguasjast erinevate kangide ja hoobade sikutamise, nuppude vajutamise ja rataste keerutamise teel välja võluda niihästi lehm, lammas, kana kui ka talumees (kusjuures näiteks proua ema peab talumehe nägemiseks teinekord ikka tükk aega pusima).
Või siis kukkus parasjagu lähivaatluse alla võetud plekktops Pangaasiusel ootamatult käest ja tekitas sellise toreda kolina, et naera või puruks ja naera või teinekordki. Ainult et kuidas seda korraldada, eks. Pangaasius lahendas ülesande pärast pingsat mõttetööd järgmiselt: tõttas totsikule järele, nabis selle kinni, tõstis kõrgele pea kohale ja lasi ilmse rahuloluga uuesti maha langeda. Korduvalt. Ja ma mõtlen tõesti korduvalt.
Või siis näiteks silitas proua ema pikutamispausi ajal hajameelselt mõnust ruigava Pangaasiuse põske, kuni korraga jäi miskipärast toppama. Mispeale Pangaasius võttis proua ema käe pihku ja paitas sellega ise edasi.


Enamikku ülal loetletud manöövreist aitas sooritada muidugi seegi, et kusagil kuuenda elukuu keskpaigas jõudis Pangaasiuseni teadmine istumise võimalikkusest ilma käte abita, mis mainitud jäsemete kasutamiseks muudel eesmärkidel ohtralt uusi horisonte avas.
Ja kui proua ema mõni päev enne Pangaasiuse poole aasta juubelit võttis nõuks sellest oskusest järeltulevate põlvede tarbeks ka fotojäädvustuse teha***, käis Pangaasiuse sees kauaoodatud krõks ning pärast pea kaht kuud üksnes üheühikuliste edusammudega piirdunud neljal jalal võnkumist tuli meie austatud noorliige kiirel kapakul ja rõõmsalt ähkides mitu meetrit üle põranda, ihaldatud fotosilm sihtmärgina ees terendamas.
Ja kui juba sai arenema hakatud, siis tõusis mõni minut hiljem Ploomi tooli najale põlvili kah veel. Et tehke nüüd järgi või makske kinni.



Istumise pilt jäigi tol kaunil päeval tegemata muide. Tehti mõni päev hiljem hoopis.

Kuuendalgi elukuul näitas Pangaasius üles jätkuvat lembust seltskonna ja vahelduse suhtes. Armastas käia külas, kohvikus, mänguasjamuusjonis ja lasteaias ning bussiga sõita.
Võõraid ei kartnud, kuni need käed viisakalt eemal hoidsid. Valitud isendeid ei kartnud ka siis, kui ei hoidnud.

Pereliikmete suhtes ilmutati kestvat sümpaatiat. Tore oli näiteks vahelduseks ka papa kõhul kõlkudes linnas jalutamas käia. Või hoopis papa ja Ploomiga kolmekesi koju jääda ja tibake meestejuttu ajada (meestejutt seisnes põhiliselt pereklassikaks kujunenud dialoogis: "Kessa ooo-oooled? Kas minu vennake?" jne). Ja absoluutselt kõige naljakam asi universumis ja siinpool Harku järve oli vaadata Ploomi une-eelseid hüppeid vanemate voodil.
Ka Ploomi suhe Pangaasiusesse oli selgi kuul püsivalt kirglik. Kui proua ema ja Pangaasius Ploomile lasteaeda vastu jõudsid, tormas Ploom rühmaruumist püssikuulina välja, riputas end proua ema kõhul tukkuvale Pangaasiusele kaela ja kuulutas härdalt: "Küll sa oled ammas, Pangaasiuseke! Ma nii ootasin, millal sa tuled!". Hommikuti uuriti Pangaasiuselt alati: "Noh, Pangaasiuseke, kuidas sina magasid?" jne.
Samas muidugi tähendab üha süvenev huvi väikevenna vastu ka seda, et paratamatult tuleb järele proovida, mida sellise inimesehakatisega üldse teha on võimalik. Noh, et mis näiteks juhtub, kui tal natuke aega käe peal seista või mänguautoga pähe koputada. Õnneks on Pangaasius seni osutunud üsna vastupidavaks. Igatahes tunduvalt vastupidavamaks kui proua ema närvid. Ning erilist pahameelt pole seesugused inimkatsed temas siiani tekitanud. Küllap huvitab asi teda ennastki.

Lõpuks ometi on lahendatud ka küsimus, kelle nägu siis ikkagi noorem poeg saanud on. Perearsti nägu. Üks ühele.

Aga huumorimeel on omast perekonnast. Pangaasiuse arusaam naljateost on nimelt selline, et tuleb suu vastu põrandat või süleshoidva inimese kaela või võreka serva suruda ja äärmise elutruudusega peeruhäält imiteerida. Ja siis rahulolevalt naerda ise. Hahaa. See on naljakas.




___
* Sven Nordqvist, "Vaene Pettson", Tallinn, Koolibri, 2006
** Oma voodit Pangaasiusel ju ei ole. Ja õige kah. (Selle, miks lapsed peaksid magama vanemate kaisus, on muidugi kõige kokkuvõtlikumalt, kuid samas tõsiteaduslikult lahti seletanud Dylan Moran (alates kolmandast minutist, kuigi ka eelneva vaatamine on loomulikult hariv ja kohustuslik).)
*** Pangaasius on ses osas klassikaline teine laps. Kui Ploomist on meil näiteks olemas fotod sellest hetkest, mil ta end esimest korda käpuli ajas ja millal esimest korda omil jalul seisis, rääkimata esimesele kõrvitsapüreesuutäiele järgnenud näoilme jäädvustusest, mille tema tulevastele tüdruksõpradele näitamata jätmise eest ma kavatsen kunagi suuremaid summasid sisse kasseerima hakata, siis Pangaasius seisab piltlikult öeldes - et vähemalt midagigi piltlikku oleks, eks - juba kaks ja pool nädalat sirge seljaga Ploomi toolist kinni hoides püsti ja ootab, et keegi taipaks kaamera järele haarata. Samas on tal neis asjus läinud siiski paremini kui proua emal (samuti teise lapsena) omal ajal, kellest on üldse esimesed pildid tehtud alles pooleaastasena.

Viis, kuus I

Konventsionaalsed loendamismeetodid on ajast ja arust! Kaasaegne inimene on suuteline loomingulisemaks lähenemiseks! No võtkem näiteks Ploom: "Üü-üks, kaa-aks," püsib näpp püüdlikult esimesel kolmest pildil kujutatud lehmast, "koo-oll-ne'i-viis," on ka järgmine kiiresti loendatud. Trio viimast liiget susatakse näpuga kaks korda: "Kuus, seitse." Loendamist alustada võib mõistagi ka mõnest muust inimkonnale teadaolevast numbrist vahemikus üks kuni ükskümmend-kakskümmend-ukskümmend-känkerkümmend.

Hingelt noorusliku ja kätt ikka elu tuksleval pulsil hoidva vanurina katsub proua emagi järeltuleva põlve pealt snitti võtta ja esitab tänasel kaunil päeval aruande teemal "Pangaasius - viis, kuus". Aga siis nii, nagu kolmandat lehma loeti: kahe koputusega.

Viis

Viie- ja septembrikuune Pangaasius
7000 g
67 cm
44 cm*

Pangaasiuse elus on juba kaua olnud kaks suurt kirge: juhtmed ja paber. 23. augustil, nelja kuu ja ühe nädala vanusena võttis Pangaasius ette ühekorraga tõestada piisava motivatsiooni vajalikkust ning paraja annuse igavuse edasiviivat jõudu ja hakkas sellal, kui proua ema juba mitmendat tundi ninapidi tüütuis tööasjus tuhnis, otsustavalt roomama. Temast kaks meetrit eemal nimelt vedeles maas A4-formaadis tühi ja valge paberileht. Tuli minna.

(Ploom hakkas roomama viie kuu ja ühe päeva vanusena. Proua ema pesi parasjagu köögis nõusid, kui elutoa lävele korraga veeres roheline mängukuubik. Paari ootusäreva hetke pärast tuli Ploom järele, kulm kortsus ja keskendatusest kõnelev tatitilk alahuule küljes rippumas.





Kusjuures, kui Ploomi (vasakul pildil) roomamisvõttestik meenutas rinnuliujumist, siis Pangaasius harrastab pigem vabastiili. Aga tehnika on mõlemal olnud laitmatu, teevad kui kulda!

Mis aga juhtub ühe ülimalt rõõmsa ja rahumeelse väikese inimesega, kui ta ühtäkki oma senisest lebavast olekust liikvele pääseb? Loomulikult muutub ta veelgi rõõmsamaks ja rahumeelsemaks. Rühib vaikselt, aga visalt oma asju ajades ja uurides päeva õhtusse, tehes võimalusel vahepeal mõned väikesed uinakud ning einepausid vabagraafiku alusel. Sekka paar sõna seltskondlikku vestlust pereliikmete ja külalistega ja naeratusi kogu maailmale (muinasmaailmast rääkimata). Tsill.

Viienda elukuu poole peal pakkis Pangaasius kohvri, pani punkti suvepuhkusele mändide vilus ja kolis koju tagasi. Vend vaja lasteaeda saata ja.

5. septembril saime Pariisist tagasi oma kalli papakese. Pangaasius, kes muidu oli neil nädalail esmakordselt hakanud ilmutama teatavat umbusaldust isikute suhtes, kes ei olnud ei emme ega Ploom, võttis poolteist kuud nägemata papa vastu naerulaginaga ning ennistas rõõmsalt oma armastatud lamamiskoha härra põlvedel, et kuulata muljeid maailmalinnast ja isale silma vaadata**.

Paar päeva pärast seda, täpsemalt 7. septembril, leidis Pangaasius, et eks ole nüüd juba roomatud kah, ja tõusis käpuli. Ja niisama lihtsalt oligi järgmiseks kaheks kuuks päevi ja öid täitev ajaviide leitud! Vaevalt ärganud ja kõhu täis söönud, võttis Pangaasius positsiooni sisse ja asus ennast hoogsalt edasi-tagasi võngutama. Ja nii õhtuni välja. Näoilme järgi otsustades oli tegemist ülimat keskendumist nõudva harjutusega. Ümbritseva maailma tõhusamaks väljalülitamiseks võeti abiks rituaalsed häälitsused ruigamisest kähedate oheteni.

Töö käib.

Enne viiekuuseks saamist jõudis töökas Pangaasius veel omandada oskuse asju ühest käest teise võtta, läbi põdeda kerge nohu ja palaviku ("Meie Pangaasiusega lihtsalt o'eme sellised tatipoisid," kommenteeris olukorda Ploom), leppida üldjoontes vankris magamise kontseptsiooniga (kuigi eelistatud variandiks on muidugi jäänud lina) ning praktiseerida seda kuni kolme tunni ulatuses näiteks üksi kesk sügisvihmasajust koduhoovi...

...ärgates kannatlikult, kuid käskivalt käega viibates, et umbes iga 15 minuti järel
aknast õue kiikav proua ema olukorra registreeriks, välja tuleks ja
saaks puhanud poja rõõmsale tervitusnaeratusele vääriliselt vastata...

...jätkata sihtotstarbeliselt marlimähkmeid ja potti kasutades edukalt keskkonnahoidlikku tegevust, külastada teist korda elus koduvabariigi pealinna ja esimest korda elus Kassi ning õppida end käte toel istuma seadma (see viimane läks küll napilt, omandudes päev enne viie kuu juubelit).

Viie kuu sünnipäeva tähistas Pangaasius suurema koduse võõruspeoga, tutvudes arvukate meeldivate karvaste ja sulelistega proua ema iidsemast sõpruskonnast (ja blogrollist). Külalisi oli igat sorti ja rohkem kui taldrikuid! Pangaasiust rõõmustas iseäranis tutvus väikese Antsuga, aga teistelgi polnud tema meelest viga. Külalised ongi Pangaasiuse meelest huvitavad. Muidugi, kui nad on hästikasvatatud ja ei ürita teda sülle võtta või midagi muud kohatut teha, vaid püsivad kuulekalt enda ettenähtud rollis. Vaatlusmaterjalina.

Lisaks külalistele aga rõõmustas Pangaasiust viiendal kuul jätkuvalt ka tema enda tagasihoidlik perekonnaring. Erilise favoriidi staatuses püsis Ploom. Proua ema kahtlustab, et liikumisvõimegi omandas Pangaasius peamiselt sel eesmärgil, et Ploomil kannul püsida (noh ja siis muidugi veel paber ja juhtmed).




Vennakeste vastastikuse sümpaatia kestev süvenemine muutis muidugi kaunis keeruliseks näiteks nende magamapaneku. Päeval kahe aegu ja õhtul üheksa paiku*** seadsid kõik asjaosalised (proua ema, Ploom, Pangaasius) nagu ikka endid kenasti külg külje kõrval voodisse ritta, et alustada "Limpa" ma-ei-tea-mitmendakordset lugemist (lasteaialapsele peab ju ikka aeg-ajalt meenutama eluks kasulikke väljendeid nagu "kuradima praekana" ja "peerukott"), mis proua ema seniste vaatluste põhjal välja kujunenud naiivsete eelduste kohaselt pidanuks välja nägema umbes nii, et tema deklameerib, suurem poeg imetleb hardalt vagusi proua ema etlemisoskust (noh, eks poole kõrvaga kuulab ikka lugu ka võib-olla) ja pisem uinub tankimise käigus vagusi kui inglike, tegelikkuses aga kippus olukord linade vahel kujunema pigem millekski selliseks:

No Pangaasius lihtsalt ei suuda kauem kui paar minutit Ploomi lähistel püsida, ilma et saaks vennale hellalt kurisedes küüsi põske suruda või teist vähemalt harda imetlusega silmitseda. Ja Ploom omakorda ei suuda sellisele ilmsele müramiskutsele kuidagi vastu panna. "No vaata, meie o'eme sellised mü'aka'ud," selgitab Ploom proua emale. Pangaasius kuristab nõusolevalt kurgupõhjast. Uinuta siis selliseid.


Vaat niiviisi siis. Teine koputus juba lähipäevil. Või vähemasti lähema paari kuu jooksul. Ai promiss.

____

* Pead Pangaasius nutika poisina sel kuul ei kasvatanud, et mitte enneaegu vanasse kaevu sülitada. Lõviosa elust on Pangaasius nimelt kandnud pildil olevat sinist mütsi nr 44. Ükski teine müts Pangaasiusele ei sobinud. Ta nägi nendega välja nagu mõni titt.
** Proua ema reaktsioon oli üldjoontes samasugune. Paar päeva varem oli proua ema tulnud üle Sõpruse silla, linas ikka veel veidi solvunult nuuksuv Pangaasius, kelle kategoorilist ja valjuhäälset keeldumist hetkegi kauem vankris viibida poole silla jagu maad mikski polnud pandud, üle Pangaasiuse jaoks klassikalise titesõiduki asendisse väänatud vankri serva põlvist saadik tilpnemas Ploomi poristes kummikutes jalad ning viimatimainitu ise vastutulijate ehmatuseks üha süvenevas õhtuhämaruses vankrikatte varjust hirmsat kollihäält tegemas, seljas kott mitme päeva toiduvarudega; ning mõtisklenud, et jah, tõesti, elu kahe lapsevanemaga peredes on vist tõepoolest pisut lihtsam ka, mitte ainult lõbusam... No ja Ploom oli papa saabumisest üldse täiesti arust ära. Naeratus ulatus terve õhtu otsapidi selja taha, papat ei lastud hetkekski silmist ja aeg-ajalt uuriti säravi silmi: "Kas si'ul on ka nii suu' 'õõm nagu mi'ul?" No eks meil kõigil oli.
*** Jaa! Tänu lasteaiale minnakse meiegi peres nüüd normaalsel ajal magama ja lapsevanematel hakkab tekkima õhkõrn aimus, et elu laste kõrval võib isegi täitsa võimalik olla.

Hirmus ilus

Eile õhtul Viineri kohvikus kõrvallauas nähtud paabulinnusulg tuletas Ploomile meelde ühe filmi, ühe paabulinnufilmi, mida proua ema polevat kunagi näinud, võib-olla ainult unenäos, aga mille sisu tema lahkesti võivat proua emale seletada nagu ka seda, kuidas kõnealust linateost arvutist vaadata saab ("ühest nupust vajutad hallitu (= arvuti) käima ja siis vajutad teise nupule ja tulebki see paabulinnuhimm!"). Väike sünopsis verisevõitu süžeest aga esitati juba kohapeal:

Noh, vaata, seal oli see paabu lind. Ja paabu lind läks lendama. Ja kui ta lendas, siis tal oli täitsa tavaline saba, selline pikk, silge.
Aga siis tuli üks jahimees ja tellitas (= tervitas) teda ja viskas tema õhku! Aga ä'a kalda, see oli sõbalik jahimees... üks vä-ääga ma'a (= vana) jahimees... ja ta su'es (= suri) ä'a! Ta su'es ä'a, sest ta oli juba nii-nii ma'a. Aga enne, oi, ta oli väga tugev. Ta peksis kõiki haamjiga pähe!

Proua ema: "Oi, see kõlab küll üsna hirmsasti, mulle vist selline film eriti ei meeldiks."
Ploom: "Ei-ei, ä'a kalda, ma julgustan sind! See ei olnud üldse himmus koht, mina 'õõmustasin, kui see koht oli!"
Proua ema: "Noo, see paneb mind hoopis sinu pärast muretsema, kui sulle rõõmu teeb, et kellelegi haamriga pähe lüüakse. See teeb mind päris murelikuks."
Ploom: "Noo, kuule, ei-ei, vaata... Ta te'elikult lõi ju ainult 'ohukõllekeste (= rohukõrrekeste) pihta!"
Proua ema: "Rohukõrred saavad ka haiget, kui neile haamriga virutatakse."
Ploom: "Noo! Vaata-vaata, tead, see koht te'elikult on seal alles pä'is lõpus."

Pannakse rõivile, asutatakse kohvikust lahkuma. Filmiülevaade jääb mõneks ajaks soiku. Uksel kuid kuulutab Ploom: "Algab teine osa!"
"Oo, kas sellel paabulinnufilmil on lausa mitu osa?"
"No muidugi!"
Niisiis, teine osa:

Siis paabu lind läks sügava'e-sügava'e maa alla*, täitsa mulla sisse. Aga siis ta võeti kinni ja pandi vangi ja ta ei saanud enam üldse sealt ä'a minna!

"Oot, kes ta siis vangi võttis?"
"No valgad, noh!"
"Aa. Ja kuhu nad ta vangi panid? Kas mingisse pimedasse keldrisse või oli see hoopis mingi puur?"
"Jah. Ja täpsemalt oli see üks mänguplats."

Ülevaade jätkub, kuid paraku on selleks ajaks jõutud tihedama liiklusega piirkonda ning paabulinnu seiklused on sunnitud autode müra ees alla vanduma. Kui kuuldavus taastub, on järg niikaugel:

...ja see himmus mees neelas alla selle mehe, kelle kõhus oli paabu lind! Aga siis tu'i poitsei (= politsei). Kuigi see mees võttis kaika ja peksis selle vä'ava siin (möödutakse parajasti Aleksandri tänava tuletõrjeautodega hoovist, niisiis saame aimu ka filmi tegevuspaigast) täitsa tükkideks. Siis poitsei nuttis. Ta nuttis, aga juba oli temagi tükkideks peksetud.

Proua ema: "Kuule, Ploom, mulle tundub, et see on üks väga kole film ja seda ei peaks keegi vaatama. Keegi ei tee ju päriselt selliseid asju, see oleks väga inetu."
Ploom: "Jah, see ongi üks väga kuji himm (= kuri film)."
Proua ema: "Mina vaataksin parema meelega mõnda sõbralikku filmi. Kas selles filmis mõni sõbralik koht ka on?"
Ploom: "On-on. Aga need to'edad kohad on, tead, alles pä'is-pä'is lõpus. Enne on veel palju kujje kohti."
Proua ema: "Mina ei tahagi neid rohkem kuulda. Ma hakkan kartma ka, pime on juba."
Ploom: "Ma julgustan sind. Ma 'äägin sulle hästi kiijesti selle koleda koha veel ä'a ja siis tulebki to'e koht!"

Ja-tuli-üks-auto-ja-sõitis-temast-kogemata-ü'e... aga SIIS, SIIS! Siis äjkas paabu lind jälle elusse**! Ja siis ta ÕÕMUGA nokkis tema pu'uks (= puruks)!"

Happy end.

*

Eks Ploomi mõtted olegi viimasel ajal pisut morbiidsed ja vägivallaga flirtivad. Tuleb ju neidki piire kompida. Jutud, mida Ploom proua emale ja papale hommikust õhtuni pajatab, räägivad enamasti salakavalatest loomadest, kes üksteist söövad, kurjadest politseinikest, haamriga pähe löömistest, röövlitest, kurjadest koertest jne. Isegi papaga kastaniloomi meisterdades nõutakse tungivalt, et pärast "nii-nii ammsa" hobuse valmimist tuleb ette võtta mingi pisike loomake, kelle hobune saaks ära süüa. Aeg-ajalt aga kuulutab Ploom ilmse rahuloluga, et temagi kavatseb varsti ära surra. Kui proua ema seepeale arvab, et selle asjaga on veel aega, enne tuleb käia lasteaias, koolis, tööl ja viimaks veel pensionile jääda, muutub Ploom mõtlikuks ja pärib: "Ja kas siis lõpuks saab oma koju ka?"

Aga teisest küljest juhtub Ploomi peas piisavalt ka ilusaid ja helgeid asju. Maailma kõige ilusamas unenäos, mida Ploom sageli näha võtab, võtab ta öösel väikese Pangaasiuse -- kes muidu on küll vahepealseil blogimisikalduse aastail suureks inimeseks saanud, habe on ees, sülitab maha ja ütleb kurat, aga kõndida siiski veel ei oska -- sülle ja koos minnakse lindude juurde, küsitakse endale suled laenuks ja lennatakse kogu öö. Ploom ja Pangaasius saavad varblasesuled, proua ema ja papa, kui nemadki kaasa on kutsutud, aga saavad kumbki ühe sule kotkaselt ja teise vareselt.

Ja noh, kui kurjus on kenasti juttude sisse ära pakitud, siis ei peagi ise enam väga kuri olema. Soovitaks teistelegi.

___
* Mainitagu, et igasugune maa alla minek on pärast septembri ja poole oktoobri "Härra Huu" seltsis veetmist väga kuum teema.
** Ilmselgelt on paabulinnuga liiklusmüraga kaetud osa ajal midagi üpris koledat juhtunud.

Ruik!

Lisaks kõigele sellele, eks, iga kord, kui proua ema enda arvates hella, õrna ja meeldiva häälega härra poole pöördub, läheb Ploomil nägu laia naeru täis ja nõutakse: "Emme, 'äägi veel põlsa hää'ega!"

Pelmeen

Ploomi laul kiikhobusele
J. K. ainetel

Minu pelmeen ujub mägede taga
Hää king mu simmile vajus
ja hää uni mu simmile vajus
Kirikou*-kell... kettas (= ketras)....

Minu pelmeen ujub mägede taga vees
Hää kettamine mu simmile vajus
Hellalt he'iseb kodukijiku kell
Pehmes jõuluöö 'umesajus

Lähed aianulga taha istud kivi peale
Laps kold juma'at pa'us
Kilsid puistavad õielehti
On hää ja pind, hää ja pind, hää ja pind, pind, pind**

Oomiktakko'isidu'ipidu'ikonstei (= roomiktraktori siduri pidur kronstein)!

Aia taga, kus asub tee, 'ähed kohe sinna peale,
täis siniseid lilli tuleb ta,
tee täis siniseid-punaseid lilli
ja täis 'oosasid lilli
ja valgeid lilli ja kollaseid lilli
ja täis siniseid pille
ja punaseid ja kollaseid ja o'antse
ja musti ja valgeid, musti ja valgeid, musti ja valgeid, musti ja valgeid,
kallis isa!

___
* Nagu Ploomi viimase aja lemmikfilmis, noh.
** Siinkohal tekkis laulja ja proua ema vahel järgmide dialoog:
Proua ema: "Mis asi see pind peaks olema?"
Ploom (loll-oled-vä-häälega): "Noh, et näpu peal on pind!"

Annabella

"Anna juustu!" käratab Ploom vanaemale.
"Oot-oot, kuidas see küsimine meil käis?" täpsustab vanaema.
"Noh, kui tahetakse juustu, tuleb küsida: "Palun anna juustu!"," teab Ploom. "Ja kui tahetakse juustu ja ükkedakse: "Anna juustu!", siis Anna jäi Tattu (= Tartu) 'ongi alla."
"Just."
"Aga kui ükkeda, et Annabella, siis Anna jäi Tattu 'ongi alla, aga Bella sittis (= sõitis) Tattu 'ongiga edasi!"

Äike, päike, külmkapp

"Vaata, kui hall õues on," juhib Ploom proua ema tähelepanu ilmastikuoludele. "Võib-olla hakkab äikesevihma sajama."
"Või lausa äikesevihma, arvad?"
"Jah, või päikesevihma... või vihmavihma."
"Või paduvihma."
"Või külmkapivihma. Kui külmkapivihma hakkab sajama, siis langeb külmkapp otse taevast alla mu'u peale. Otse ühe lille peale, ja hakkab seal kasvama edasi."

Uus õppeaasta kalantsuse koolis

Ma olen nii kaua teledaam MA klounkrastiliku soengu kallal hammast teritanud, et eks see viimaks pidi ennast kätte tasuma.

Seoses Ploomi lasteaiakarjääri algusega kerkis perekonnaringis üles küsimus, kas poeglaps ka oma vanemate karjäärivalikuid kuidagi kommenteerida (või millegagi seletada) mõistab. Noh, et kui küsitakse, kelle poiss sa oled ja nii.

Härra: Ploom, mis tööd su papa ja emme teevad, kas sa tead?
Ploom (tüdinult): Tean mudugi.
Härra: No aga mis tööd siis? Räägi meile ka, me oleme ära unustanud. Mis tööd papa teeb?
Ploom: Noh, si'a tõlgid ju 'aamatuid.
Härra: Õige jah. Ja mis tööd emme teeb?
Ploom (pisut mõtlikult): Nooh... emme teeb sellist... sellist peaaegu nagu kau'i (= klouni) tööd.

Ja nagu sellest veel vähe oleks: eile õhtul - loeme Ploomiga parasjagu "Härra Huud" ja admiral Õllekõhu tegelaskuju on saanud Ploomi suureks lemmikuks ning põhiliseks juurdlemisaineseks - pärast unejuttu ja poole laulu ajal (küll juba liiale kippuva kõrvalmärkuse korras olgu siiski täheldatud, et laulsin parasjagu rida "See, kes sündinud on ahviks...") teatab poeg, mu järeltulija äkki mõtlikult: "Emme, si'agi oled ju õ'usõbe'!"
"Ee... kuidas, ma ei kuulnud hästi? Õlusõber või?"
"Jah."
"Noh, olen ikka natuke jah" (No kurat, ei hakka ju valetama lapsele. Keset ööd.)
"No miks sa ei joo siis?!?"
Ja et kas ma hommikuse konjakijoomise olen juba maha jätnud, jah? Aga tõsisemalt rääkides ajasin kõik Pangaasiuse kaela.

Jajah. Aga nüüd on küll aeg oma punanina öökapile asetada. Võib-olla enne voodisseheitmist veel kiiresti kellelegi jalaga tagumikku, no lihtsalt et end vormis hoida, aga siis küll ruttu magama. Homme jälle tihe tööpäev ootamas...

Aga teile üks ilus pilt siia lõpetuseks:

Luuletaja

Kui Ploom papaga millalgi septembri keskel Kavastus käis, õnnestus neil küüti pakkuda vanemale prouale (olla muidu ikka bussisõitja, aga lehmake juba ootas kodus).
Hiljaaegu taas sama teed läbides tuli see intsident Ploomile ootamatult meelde:
"Emme, tead, ükskold üks laulja andis mulle 'äätise'aha!"
"Tohoh? Mis laulja siis?"
"Või mitte laulja, vaid see luuletaja..."
Pikk hämmeldunud vaikus. Lõpuks härral välgatab: "Aa, Ploom, kas sa mõtled seda hääletajat?"

13 polümpiastarti ehk Ultramodernne kolmeteistkümnevõistlus

Ploom: Tead, emmeke?
Proua ema: Ei, mida?
Ploom (püüdliku ilmekusega): Selleks, et polümpiale sitta (= sõita), peab õigeid kotsuseid te'ema (= tegema)*!

Noh, Ploomi pärast ma ei muretseks. Tema valmistub polümpiaks igatahes põhjalikult: treenib hommikust õhtuni, hoiab end spordiuudiste abil teooriaga kursis ja muidugi teeb ka kõvasti õigeid kotsuseid. Madalast enesehinnangust või liigsest tagasihoidlikkusest tingitud takistusi pole õnneks ka karta:

- Ploom, kas sa Kavastus korvpalli (1) ka mängisid?
- Mängisin, mängisin...
- Kas said palli korvi ka mõnikord?
- Muidugi sain! Sest mi'a o'en nii kõva kolvpallu'!
- Ahaa?
- Ja Ellas (= Elvas) mi'a jällegi o'en nii-nii kõ'a 'algpallu' (2)**!
- Ahah.
- Ja ma ka jooksen väga kii'esti. Tuhisen kui tuul.

Kuid ega tõeline talent ennast pelgalt ühe distsipliiniga piira!

"Kuu'e, 'ähme sinna meie platsi peale!" kamandab Ploom hellalt vanaema.
Maja kõrval asuvale hekiga piiratud murulapile jõudnud, asutakse Ploomi eestvõttel harrastama kettaheidet(3). Kettaks on roheline lendav taldrik. Kõigepealt tuleb keerutada, siis heita ja siis takka kiita: "Nagu Kent Kante'!"

Toas on tõkestatud liikumine trajektooril köök-elutuba-koridor. Iga paari meetri järel on püsti seatud mõni raamat, aga mitte selleks, et suurest lugemishuvist tunnistust anda, vaid hoopis ülehüppamise tarbeks. "Oi, ku'amus (= kuramus), 'iivasin (= riivasin) ühte," kostub pideva jooksumüdina (odoot, see ongi see väikeste jalakeste padin, millest ikka räägitakse?) sekka aeg-ajalt pahast kirumist.
Õues on treeningtingimused veelgi soodsamad. Peaaegu nagu alpimajake. Lisaks vanaisa abil ümber maja laotud lauajuppidest tõketele asub keset välirada veel suur mullahunnikust takistus. "Toas ma teen tõkkejooksu(4), aga õues teen takitsusjooksu(5) ka!" kiidab Ploom ise.

Populaarne on ka ujumine(6). Seda küll esiotsa veel teoreetiliselt. "Kui mi'a nii pikaks kassan (= kasvan) nagu si'a, siis mi'agi oskan ujuda ja võin juba isegi pulde (= purde) peale minna!" on Ploom kindel. "Ega ujumisoskus vist ainult tänu kasvamisele ei tule," julgeb proua ema kahelda. "Jah, seda peab hästi palju õppima," on ka Ploom nõus, ja käsib ennast sügavale viia, et paar minutit proua ema kätel lamades käte-jalgadega vett peksta. "Ah, ma 'ohkem nüüd ei viitsi. Kee'uta nüüd mind!"
Madalas vees paneb Ploom kõhu vastu põhja ja ujub küll. Selle stiili kõige nõrgem koht on liikumiskiirus(e puudumine), aga muidu sama hea kui mõni liblikas või krool.
Ja Verevi lastebasseini liumäest julgeb Ploom alla tuhiseda ka vaatamata esialgsetele vajakajäämistele ujumisoskuses. Tuiskab vette, kaob korraks vaatama, kuidas mullid silmade ette tulevad, ja tõuseb siis käbekiiresti püsti. Et uuele ringile minna.
Tõsi, viimastel nädalatel pole ujumist ette tulnud. Ploom ootab juba sügise alguse ametlikku tunnustamist, et saaks Aurasse minna. Proua ema nimelt arvab, et seni, kuni suvi kestab, on siseveekogu külastada imelik. On selline imelik ema.

Kuuldavasti olla ka kiikumine(7) sport. Ja jälle tuleb tõdeda, et sedagi ala viljeleb meie sportiivselt andekas poeg mitmeid kordi päevas. Kiikumine, kes veel ei tea, on kahemeheala. Üks istub ja kamandab: "Noh, teeme nüüd "kiiguta-kee'uta-vändelda"!"Ja teine siis teeb. Ploom on see, kes istub.

Veel harrastab Ploom näiteks ronimist(8), rippumist(9) ja hüppamist(10). Kuigi kõige refrääniks jääb ikka ja alati Ploomi meelis- ja trumpala: (üli)pikamaajooks(11).
Juba õige pisikesest peale on Ploom üles näidanud suurt jooksulembust ja ühtlasi üllatavat vastupidavust. Kui Ploom Elva vanaema juures möödunud suvel oma 2- ja 5-aastast sugulast võõrustas, näiteks, tuli ikka ette hetki, kus käed suude asemel kõnelema kippusid. Loomulik ju, kui kaks härradest sõnakunsti veel kuigivõrd ei valda, kolmas aga kõneleb esimestele arusaamatus keeles. Sellistel puhkudel tuli kärmelt sekkuda ja anda käsklus: "Jookse!" Seepeale pistsid kõik kolm vennikest tubast ringrada pidi punuma, kuni jõuetu raev lihtsalt jõuetusega asendus (umbes 5-6 ringi) ja kaks jooksjat hingeldades põrandale langesid; Ploom aga putkas visalt veel kümmekond tiiru edasi. Noh, kui sai juba kord jooksma hakatud.
Kord segas proua ema köögis koogitainast kokku ja luges ajaviiteks, mitu korda Ploom, kes omakordseks ajaviiteks jälle jooksma oli hakanud, temast möödub. Ploomil polnud sel päeval suurt jooksutuju. Ainult kakskümmend kolm tiiru tegi.
Kui hakatakse õue, sööma, magama või pesema sättima, olgu kui tahes kiire, kostub vääramatult: "Oota, ma teen mõ'ed kii'ed tii'ud!" Hommikul on hommikutiirud ja õhtul õhtutiirud. Vahepeal on niisama tiirud.
Kuna õues saab põhimõtteliselt ju ka otse joosta, oli lapsevanemate elu vahepeal päris keeruline. Sest loota, et jooksule keskendunud Ploom mingil hetkel ära väsib või kas või üle õla kiikab ja kaugel taamal terendava lapsevanema heitunud hüüetele reageerib, oli täiesti lootusetu. Viimasel ajal siiski on Ploom ka välitingimustes hakanud eelistama ringjat liikumist. Ringe saab joosta ümber maja, ümber kujuteldava keskpunkti, ümber puu.
Igatahes loodame suurt tulevikku Paide-Türi rahvajooksul.

Äsjased kergejõustiku maailmameistrivõistlused avasid Ploomi silmad siiski ka lühidistantsidele
ja sprindile(12). Enda kohta tavatu armulikkusega on Ploom isegi nõus tunnistama Usain Bolti ülimust - proua ema nimelt väitis, et "see kollane mees" olla maailma kõige kiirem. Ploom soostus, kuid kinnitas end tulevat kohe Bolti kannul.
"Jah, sest mi'a jooksen nii-nii kii'esti!"
"Aga need teised mehed (vaadatakse parasjagu saja meetri finaali) jooksevad ka päris kiiresti, Ploom!"
"Jah, aga kui nemad mulle kõllale (= kõrvale) jõuavad, siis mi'a panen tempot juu'de ja pühin minema! Tuhisen nagu tuul! Jooksen nii, et palgid pauguvad!"
Esialgu vajab küll stardikiirendus veel pisut lihvimist:
"Noh, küsi nüüd, kas ma olen vallis!"
"Kas oled valmis, Ploom?"
"Jah!"
"Tähelepanu, valmis olla, läks!"
Ploom ajab ennast sirgu ja tõstab näpu: "Oot-oot! Mi'a jooksen isegi sealt mulla hunnikust läbi!"
"Jajah, Ploom, lippa nüüd, start juba oli!"
"Oota, oota, kohe!"
Ploom kummardab pisut, annab ühe käega hoogu, püsib viivu veel paigal ja pühib siis minema.
Kui aias midagi põnevat (ämbri põhjast leitud vesi, ootamatult silma hakanud punane maasikas, uus mutimullahunnik vms) vahele ei tule, on tipptulemus käega katsuda.
Ühte pisikest potentsiaalset takistust profisportlase tulevikuteel näeb proua ema siiski veel. Proua ema nimelt on aru saanud, et kõiksugu käitumisreeglid muutuvad tippvõistlustel aasta-aastalt karmimaks. Rõivastus peab olema määrustepärane jne. Mõnikord, kui Ploom oma hommikutiirudeks näiteks nokamütsist, maikast ja nr 41 botastest koosneva kostüümi on valinud, üritab proua ema diskreetselt seda ka talle mõista anda.
"Ei, mi'a saan niimoodi küllalt hästi joosta!"
"Jah, Ploom, aga kohtunik eemaldab su niimoodi võistluselt."
"Ei, mi'a jooksen nii kii'esti, et kohtunik ei saagi mind kätte!"

Ümbermajatiirude ette ja vahele teeb Ploom tippatleedile kohaselt võimlust(13). Soojendab, sirutab ja venitab. Ja igasuguseid muid võimetusi***. "Vaadake-vaadake, mi'a oskan isegi juba nii kee'ulisi võimetusi teha!" pole sportlane ise kiitusega kitsi ja nõksutab pealtvaatajate imetlevate piltide all kergelt põlvi nagu tantsiv mr Bean. "Selle hajjutuse ni'i on kükid! Seda oskab isegi papa teha!" kiidab Ploom edasi ja jääb mõtlikuks. "Ai'ult millal papa tuleb sealt Pa'iisist tagasi? Siis me saasime (= saaksime) jälle neid kõhulihase-hajjutusi ka teha...".

Noh, kõhulihased peavad veel nädalakese ootama. Seni aga spordib Ploom koos väikevennaga. Ploom jookseb jalgadega, Pangaasius aga Ploomi sõnul kõhuli. Ja vahel isegi selili!



__
* Võhikutele teadmiseks: nii ütleb Jaak "Jääns" Uudmäe ühes nii-nii to'edas reklaamis.
** On tõesti. Ja vanaema-vanaisa on ka, kuna sel suvel on neile osaks langenud õnn iga päev
paar-kolm tundi Ploomi jalgpallikoolis õpetust ja hingeharidust saada. Põhiliselt õpitakse pommlööki.

*** võimetus = võimlemisharjutus

Mennaarm

- Oi, ammsake, tule siia, mu pisimend!
- Kas Pangaasius on sinu pisivend, Ploom?
- Jah, muidugi.
- Kas sa ise mõtlesid välja, et teda niiviisi kutsuda, või keegi ütleb niimoodi?
- Ei, mi'a ise! Mi'u pisimennake... Ja siis ma mõkkesin talle veel sellise nime välle: oksemend.

Viljakas dialoog

Ploom jääb keset kõige käbekiiremat jooksu jalapealt seisma. "Noh, aga kes siis tu'eks mi'uga õue?"
"Oota, ma joon kohvi ära ja käin ruttu duši all, siis lähme," arvab vanaisa.
"Me võime Pangaasiusega tulla seniks, kui vanaisa jõuab," näitab proua emagi tavatut vastututulelikkust üles.
"Ei, niimoodi ei sobi!" käratab Ploom kurjalt ja läheb ära koridori.
"No me siis ei tule."
"Ei, niimoodi ei sobi!
"Oot, mis siis ei sobi, kas see, kui me tuleme, või see, kui ei tule?"
"Sobib!"

Alsits!

- Oi! Oi, emme!
- Mis on?
- Mul ni'as (= ninas) kihiseb!
- Kiheleb või?
- Jah, kihiseb. Vist alsits tahab tulla.

Lollustus

Ploom on proua ema peale pahane. Proua ema tahab hambaid pesta ja hommikust süüa, Ploom tahaks, et proua ema tuleks ja tõstaks teda ühest toa otsast teise (tähendab, vabandust, üle mere).

Proua ema: Ploom, sa pead ootama. Ma praegu kuidagi ei saa.
Ploom: Mida sa jälle 'äägid mulle neid kulbasid (= kurbasid) juttusid! Kui sa niimoodi ükked, siis ma lollustan si'uga!
Proua ema: Oot, mida sa teed?
Ploom: Noh, lollustan si'uga. Ükken sulle, et si'a o'ed loll!

Vaidluses selgub tõde

Ploom (pärast taldrikutäie suvelõpuvaarikate kinnipistmist): Ma olen nii ehmunud!
Proua ema: Ehmunud? Aga miks?
Ploom: Ma u'ustasin ä'a pii'a juua!
Proua ema: Unustasid piima juua? See on tõesti äärmiselt ehmatav...
Ploom: See on ennekuulmatu. Me võisime (= võiksime) niimoodi vaielda üksteise vahel, et mi'a ükken: "See on ennekuulmatu!" ja si'a ükked siis: "See on ennekuulmatu!"
Proua ema: Äkki mina siis ütlen hoopis, et ei ole ennekuulmatu?
Ploom: Ei, meie mõ'emad ükkeme, et see on ennekuulmatu. Mi'a ükken: "See on ennekuulmatu!" ja si'a ükked samuti: "See on ennekuulmatu!" ja niiviisi vaidleme üksteise vahel.
Proua ema: No see on küll ennekuulmatu...

Kõigil on kiire

Enam pole vaja pead vaevata küsimusega, kes saab kuldse medali lapsekasvatuses! Vaevalt kümmekond päeva tagasi sai raporteeritud Pangaasiuse kolmekuuseks saamisest, 15. augustil aga tähistas mainitud kodanik juba neljanda kuu täitumist. Rahvusringhääling tähistas Pangaasiuse järjekordset juublit omalt poolt pisukese hilinemisega, korrates täna taas kord saadet "Täna õhtul: Apelsin", mille esmakordset kordust Pangaasiuse vanemad suure huvi ja uskmatusega (et mitte öelda jahmatuse ja värinatega) jälgisid 2009. aasta 14. aprilli hilisõhtul. Järgmise hommikupooliku veetsime juba Maarjamõisa haigla sünnitusosakonnas, proua ema lühikese rihmaga piiksuva masina külge aheldatuna ning härra taustal Tõnu Aare häälega laulmas: "Kiirustades lapse soetad, kiirustades lahutad... Sest mul on kiire ja sul on kiire, kõigil on kiire!"


Neljakuune inimene on muidugi juba päris suur. Ka vahepeal Pangaasiuse vastu aktiivse huvi kaotanud Ploom on viimasel ajal rõõmuga taas tõdenud, et vennal siiski on teatavat perspektiivi. "Oi, si'a oled nii tubli!" kiidab plastiliinist järjekordset ussi vooliv Ploom Klondikest, kui too vähikäigul tekkipidi ringi liigub, ilmse sihiga vennani jõuda, mida sõnakuulmatu kere omaniku hämminguks ja pahameeleks esiotsa siiski veel tagurpidiantslikult tõlgendada võtab. "Si'agi tahaksid voo'ida," mõistab Ploom venna muret, "aga si'ul on alles nii väikesed käed."

Aga muidu on ühed neljakuused käed juba igati tõhusad. Nendega saab asju võtta ja ühest kohast teise (loe: suhu) liigutada. Riietest rebida*. Hoogsalt vehkida. Korraldada mitmesuguseid populaar- ja tõsiteaduslikke eksperimente: kas pöialt on võimalik imemise teel ülejäänud käe küljest eemaldada? (Vastus: ei ole, ärge hakake üritamagi!) Kas põhimõtteliselt mahuks suhu ka terve käsi korraga? (Vastus: jah.) Aga kaks? (Vastus: ei.) Aga küünarnukini? (Vastus: peaaegu.) Uurimistöö kestab kogu pika päeva.

Päeva jooksul armastab Pangaasius enam-vähem võrdsetes kogustes viibida oma tekil, kellegi süles, linas ja (miks mitte vahel harva) ka vankris. Tekil keerab Pangaasius ennast vastavalt vajadusele kõhuli ja selili. Seda korduvalt tehes on võimalik tarviduse või huvi korral tekilt ka näiteks teise toa otsa ümber paigutuda (harjutuse nimi on Suur Suverull 2009). Kõhuli olles vaatab Pangaasius oma mänguasjadega tõtt ning arendab nendega süvafilosoofilist vestlust, pöörleb ägisedes ümber oma naba ning imiteerib roomamist. (Kunagi ennemuiste, kui proua ema oli veel noor ja ilus ja poliitiliselt aktiivsemalt passiivne, oli meil Ellomiga plaanis asutada Regressipartei. Asutamine pidi vist seisnema põhikirja pidulikus ärasöömises kaarsillal või kuidagi nii. Igati kooskõlas asja tuumaga me tegudeni muidugi ei jõudnud. Pangaasiusest oleks kena noorliikme saanud muidu.) Imitatsioon sarnaneb päev-päevalt üha enam originaalile, igatahes võimaldab katta juba päris arvestatavaid vahemaid. Ploomi legomehikesed juba värisevad ja otsivad pelgupaiku. Samuti saab kõhuli olles terve ülakeha käte toel taeva poole sirutada (ja siis ennast näiteks hooga külili põrandale kukutada, kindlustamaks endale eliitkoolivaba tulevikku) või siis hoopis jalad põlvist sirgu ajada ja persuse tähtede poole upitada. Selili olles jällegi on hea ülehelikiirusel ning ärevalt hingeldades käte-jalgadega vehkida või ka lihtsalt teiste tegemistel pilku peal hoida ning inimestega suhelda.

Ja suhtlema muidugi peab, sest Pangaasius on sotsiaalselt aktiivne loomake.


Kellegi vaatevälja ilmumisele reageerib Pangaasius üldjuhul välkkiire valvenaeratusega. Kui uustulnuk näib ka edasisel vaatlusel suhtlemist väärivat, naeratamine jätkub ning lisanduvad seltskondliku vestluse elemendid. Seejuures näikse nii, et kõnelemiseks on Klondike otsustanud valida midagi eesti ja limnoloogia keelestki pisut eksootilisemat, sest kommunikeerumine käib pigem kurinate, urinate ja hingekinnihoidmispauside keeles. Kuigi tarvidusel tullakse toime ka beebide standardvarustusse kuuluvate "aaguude" ja kiljumise ja muu sellise igavama kraamiga.

Hiljaaegu käisime Pangaasiust ka lastetohtrile demonstreerimas seoses ühe uuringuga, milles ta armulikult osalema on nõustunud. Arst arvas tavapärases tšillivas 0lekus Pangaasiust nähes esiotsa, et too on iga silmapilk uinumas, ning pidas paremaks kõikvõimalikud proovid kohe ära võtta. Vatitikuga ninas urgitsemise peale kergitas Pangaasius küll korraks imestunult kulmu, kuid ainult selleks, et kohe seejärel kõike andeks andev naeratus näole manada. Järgnenud küsitluse vältel, kui proua ema lahkelt vastamise vaeva enda kanda võttis, säras Klondu edasi ja vedrutas proua ema põlvedel hüppeid teha. Vereproovi võtmiseks ("Nüüd siis see kõige keerulisem osa") toodi tähelepanu torkelt kõrvale juhtimiseks kohale terve armaada lelusid ning tilgutati Pangaasiusele glükoosi suhu. Pangaasius sülitas tilgutatu üllatunult, ent viisakust säilitades välja, jälgis huviga, kuid pisimagi võpatuseta nõela installeerimist oma käeselga ning alustas verd tilkudes õega lahkelt naeratades seltskondlikku vestlust. Õde nentis, et veri tuleb harjumatult aeglaselt, kui ohver ei karju. Alles siis, kui proua ema rinnapiimaproovi kättesaamise huvides tankiva Pangaasiuse korraks toidulaua juurest eemaldas, tõstis viimane õigustatud pahameeles häält ning noor arst kõrvaltoas ohkas: "Noh, nüüd ma usun, et temaga on kõik hästi: ikkagi oskab häält teha!"

Kodustes tingimustes tuleb "hääletegemist" ette haruharva - ehmatuse, valu ja piiritu nördimuse väljendamiseks. Näljast ja väsimusest märku andmiseks piisab vaiksest vandumisestki.

Üldjuhul suhtub Pangaasius ümbritsevasse maailma konstantselt rõõmsa, pisut hämmeldunud uudishimuga:

Suure osa neljakuise Pangaasiuse päevast sisustavad vaatlused. Näiteks on selgunud, et linas on varem populaarse magamise asemel sootuks põnevam suurisilmi vahelduvat ümbrust uudistada, ise samal ajal hajameelselt linaserva närides. Pangaasiust ei häiri isegi see, kui vaheldumine toimub nt teisel pool bussiakent. Kaks tundi peab vabalt vastu, siis kipub magama jääma. Vaatluste alla võib põhimõtteliselt liigitada ka Pangaasiuse pisikesed zen-harjutused, nagu näiteks oma käe süvenenud (ja pisut mureliku ilmega) silmitsemine kahekümne minuti vältel ja muu selline.

Veel on päevakavas ruumi umbes kolmetunnise intervalliga tankimistele ja juhuslikele kümne minuti kuni nelja tunni pikkustele uinakutele. Magama jääb Pangaasius siis, kui ta on väsinud, ja seal, kus ta on väsinud. Ega siin mingit kunsti pole: tuleb lihtsalt silmad kinni panna.

Öökava on Pangaasiusel tunduvalt vähem vaheldusrikas. Sinna kuulub õigupoolest ainult üks punkt: magamine. Õhtuti kobib Pangaasius koos oma suure venna, lemmiku ja eeskujuga (kõik kompaktselt ühes isikus) poole üheteistkümne paiku kotile ja kui keegi tülitama ei tule, venitab kaksteist tundi vabalt silma avamata välja. Suud muidugi tuleb vahepeal ikka paotada, sest eks nälg, va sigudik, kipub öitigi vahel näpistama, aga selle vastu on kavalal Pangaasiusel abinõu varnast võtta: nimelt pakib ta toidulaua endaga sängi pugedes kaasa. (Seda, et toidulaud pärast peremehe pahaaimamatut uinumist voodist uuesti välja hiilib ja isandast internetti igatsugu juttusi kirjutama tuleb, ei või Pangaasius, vaene mees, uneski aimata.)

Neljakuusel Pangaasiusel on kaks parimat sõpra. Üks neist, Nataša, on Pangaasiuse vanaonu tütar. Nataša räägib Pangaasiusega vene keeles ja Pangaasius on naerust oimetu (proua emal on seesuguse kõõksuva efekti saavutamine seni õnnestunud ainult ühel korral ja täiesti juhuslikult: nimelt kord Pangaasiust riietades hajameelselt ümisetud laulusalmi "Kabatšokki keerutades kiirelt möödub öö, hei!" tulemusel). Teist sõpra kohtab Pangaasius sageli esikus ja vannitoas, vahel ka vanaema toas. See on selline erakordselt võluv noormees, kelle puhul paljas pealevaataminegi näo lahkelt naerukile ajab ning kes lausa kutsub endaga südamest südamesse vestlust alustama. Sümpaatne noorsand on umbes täpselt Pangaasiuse enda mõõtu, särasilmne, rõõmsameelne ja heledapäine, pisut üllatunud ilmega. Lõua tagasihoidlikkust tema ülimalt meeldivas näos kompenseerib mitmekordselt vahva lott. Ah jaa, ja huvitava kokkusattumuse korras sarnaneb tema ema Klondikese omaga nagu kaks tilka vett!

Sõpradele lisaks kuuluvad Pangaasiuse inimedetabeli tippu jätkuvalt pereliikmed. Esikohta jagavad sel kuul proua ema ja Ploom, kuivõrd papakest pole Klondu oma neljandal elukuul kohata saanud. Selle vea loodab Pangaasius parandada veel enne viiekuuseks saamist. Seni aga vestleb papaga telefonitsi, kuulates ammulisui Pariisi uudiseid ning põristades omalt poolt prantsuse r-i vastu.

Pangaasius: 4 kuud vana, 6700 g raske**, 64,5 cm pikk ja mütsis nr 44.

___
* Riietest rebimine on absoluutselt Pangaasiuse ala. Kui vanemast vennast on teadupärast sirgumas uus Loskutov, siis nooremast loodame juudomaadlejat (pikad näpud tulevad siinkohal ainult kasuks, nagu ma selle ala kohalike tippude tegutsemist jälgides aru olen saanud).
** Normaalne on, et perekonnas on vähemalt üks normaalne inimene, arvab Pangaasius ja liigub kaalugraafikus edasi range täpsusega kõige keskmisemat joont järgides.

Igatsus tädi järele

Proua ema: Ploomike, palun mine mängi natuke vanaemaga, ma pean selle töö kiiresti ära lõpetama. Kui sa lubad mul seni töö ära teha, kuni Klondu magab, siis ma saan pärast sinuga mängima tulla. Muidu mul läheb terve õhtu selle töö nahka ja me ei saagi koos mängida...
Ploom: Jah, ai'ult oota, oota! Kuule, tead, asi on nii, et kas sa igatsed, igatsee-eed... ai'ult kas sa igatsed Tattu (= Tartu) jä'ele?
Proua ema: Hetkel mitte.
Ploom: Aga kas sa, kas sa igatsed, igatse-eed Ka'astu (= Kavastu) jä'ele?
Proua ema: Ei, ma praegu igatsen töötegemise järele.
Ploom: Oota! Oota!
Proua ema: Jah?
Ploom: Aga kas sa, kas sa, kas sa... kas sa iii-iigatsed siis... Pa'iisi jä'ele?
Proua ema: No ikka, jah. Ja ma igatsen väga papa jä'ele.
Ploom: Mhmh. Aga kas sa, kas sa, kas sa näiteks, näiteks igatsed ka näiteks o'u Eigu jä'ele?
Proua ema: Kohutavalt.
Ploom: Ja kas isegi o'u Too'ase järele?
Proua ema: Jah, hirmsasti. Kas sa läheksid nüüd, palun...
Ploom: Oota! Oota-oota! Aga kas sa igatsed isegi-isegi-isegiii-iii.... isegiiiii... tädi jä'ele?
Proua ema: Millise tädi järele siis?
Ploom: Noh, ma ei teagi...Meie tädi või võib-olla kellegi teise inise (= inimese) tädi või...

___
Täpsustusi: Tädi meil tegelikult kellelgi ei ole - ei Ploomil, Pangaasiusel, proua emal ega härral. Ilmselt tuleb siis tõesti piirduda kellegi teise inise tädi järele igatsemisega.

Ploom ja sõnad

Aasta tagasi arvas proua ema seda postitust kirjutades, et Ploom räägib päris palju. Kui äärmiselt naiivne!

Mõnikord, kui proua ema Pangaasiust tangib või kirjatööd teeb, taustaks lakkamatu heliriba, millel äärmise emotsionaalse intensiivsusega dialoogikatked ("See on mi'u oma!" - "Ei! Ei o'e! See on mi'u oma!" - "Ei, see on ikka mi'u oma!" - "Ei, mi'u!" - "Mi'e metsa!" - "Ei, mi'e si'a ise metsa!" jne jne jne) vahelduvad (näiliselt?) seosetute tsitaatidega raamatutest, lauludest ja filmidest või lihtsalt puhta teadvuse vooga, ja siis kusagil kümnenda minuti paiku juhtub püsti tõusma ning mööda jalutama Ploomist, kes istub ihuüksi koridoris vaiba peal, ilma et tal isegi ühtegi mänguasja käes oleks; nojah, siis mõnikord proua ema mõtleb, et oh seda invaelu ja mis sellest kõigest küll saab. Aga noh, enamasti on vähemalt lõbus. Ja kui asja heledamat külge vaadata, siis eks muidugi teeb see lapsevanema elu ainult lihtsamaks, kui on kogu aeg kuulda, kus järeltulija viibib ja millega tegeleb.

Selle, mis ehk jääb vajaka häälduse selguse osas (noh, kui juhtute olema selline tähenärijamat tüüpi inimene, kes arvab, et kõiksugused mõttetud pisikesed emmid, ellid, ennid, veed, errid ja jotid ja muu selline tähtsusetu pudi-padi, mille Ploom keelest harilikult pärast mõneajalist kasutamist välja praagib, vääriks siiski justkui ka tähelepanu), teeb Ploom tasa ilmekuses. Ja üldiselt saab kõik jutud aetud. Võhiklikumal inimesel võib küll teinekord kuluda pisut aega, enne kui ta Ploomi jutust selle rafineeritud peensusteni aru saama hakkab. Veelgi keerulisemad on muidugi juhud, kui arusaamatusi hakkab genereerima kultuuritaustade erinevus. No võib ju juhtuda, et mõni muidu pealtnäha päris kena inimene ei teagi peast "Kardemonilinna rahvast ja röövleid" või ei mäleta kõiki üksikasju Pipi kohtumisest politseinikega. Aga üldjuhul saab asjast siiski asja.

Sõnavara ahtruse üle oleks samuti patt kurta. Uued sõnad ja väljendid lihtsalt jäävad Ploomile külge nagu kärbsed liimipaberile (kiidan ennast hetkel isegi selle originaalse võrdluse eest). Huvitaval kombel säilitab Ploom oma leksikonis visalt ka mõningaid limnoloogiakeelseid sõnu, mis talle nähtavasti eriti armsaks on muutunud (ülejäänud on aja jooksul tavakeelsete vastu välja vahetunud ja kui mõni uus sõna esiotsa kipubki suus sõlme minema, säeb Ploom ta üldiselt üsna kärmelt õigeks). Nii on Ploomil vanaema ja vanaisa asemel järjekindlalt maa ja maasa, leiva asemel elb, arvuti asemel hallitu, lävepaku asemel uksejuu'ikas ja telefoni asemel teheton. Ütlemise asemel Ploom ükkeb ja mõtlemise asemel mõkkeb. Napilt enne kolme aasta künnise ületamist kadusid samuti üllatavat südikust ja visadust üles näidanud sõnad magasetuba (millest innustust saanult lapsevanemad magamistuba mõnda aega magasiaidaks kutsusid) ja mängused (= mänguasjad, vt ka mängusemuuseo). Muud sõnad on enam-vähem, keeramises ja pööramises vahel esineb erinevusi harjumuspärasest. Näiteks vaatab Ploom igal õhtul huviga spordiuudiseid. Juba AK ajal tuntakse huvi: "Oi, kas need on minu ammsad poldiuudised?" Kui siis tõelised spordiuudised kätte jõuavad, on Ploom pärast iga lõigu lõppemist murelik: "Aga kas meel tuleb mõni poldiuudine?"

Kui olemasolevast keelematerjalist juhtub sügavama isiksuse eneseväljenduseks nappima, on Ploom varmas ka sõnaloome raske töö enda õlule võtma. Hiljaaegu näiteks leiutas Ploom iseenda liikumistempo iseloomustamiseks uue sõna käbekii'esti.

Mõned häälikud meeldivad Ploomile vähem kui mõned teised. Näiteks v, tunnistagem, ei ole eriti meeldiv. Ploom asendab selle võimaluse korral tunduvalt sümpaatsema m-iga (vt nt sõnad mihmamaji, meel, elemant jne). Keelt rikastab ka r-i asendamine l-i või j-ga või sootuks ärajätt.

Sõnaka poisina on Ploom väga aldis ka kõiksugusele keelehuumorile. Kord sai proua ema näiteks umbes viieminutise järgmise sisuga mobiilikõne Pariisist:
Ploom: Ponsuu!
Proua ema naerab.
Ploom ilmselt kõrval seisvale papale: Kuu'e, ta nae'ab! Proua emale: Kuu'e, ma ükken sulle meel nallakaid sõ'u ja siis si'a jälle nae'ad. Pamm-pamm!
Proua ema naerab kombekalt.
Ploom: Tinge-tange! Pimm! Kija-koja! Pamm!
Proua ema: Ploom, kuule...
Ploom: Ting! Ting-tang! Noh, miks sa ei nae'a nüüd?
Proua ema: Ma juba naersin ära, räägi nüüd midagi muud ka.
Ploom: Põmm! Pamm-pamm! Tang!
Jne.

Hea keelenali meeldib Ploomile ka siis, kui seda teeb keegi teine. Väga populaarsed raamatud on "Unenäod kristallkohvris" ja "Seitsmepäine haldjas" (ära ei põlata aga ka Erkki Luuki ja Daniil Harmsi). Ploomil tuleb neid kuulates esiti täiesti uskmatu nägu pähe ja siis hakkab pojuke tasakesi pugisema. "Sellist nalla ma po'e küll elus kuulnud!" nenditakse tunnustavalt.

___
PS Ploomist ja tähtedest on proua ema juba kirjutanud (siin ka). Samuti Ploomist ja võõrkeeltest.

Halloo, kosmos

Telefonikõne Kavastus perepuhkusel viibiva Ploomiga.

- Halloo?
- (naeruga pooleks) Maa (= vanaema), või see, emme, tea-aad, tead, me Kutsiga saime nokaga toksti vastu näppu! Mi'a sain vastu näppu ja Kuts sai lausa vastu nina!
- Ahaa. Oota, kes teid lõi toksti nokaga siis?
- Kana. Mi'a sain vastu näppu ja Kuts sai lausa vastu nina ja siis, siis me jooksime võidu!
- Kanaga või?
- Ei, maasaga (= vanaisaga).

Proua ema jalgpallikool

"Näe, Ploom, mängivad jalgpalli. Need kollaste särkidega on maailma kõige ägedamad jalgpallurid."
"Aga näe, seal on ühed veel."
"Jah, siniste särkidega. Nemad on eestlased."
"Ja kas nemadki on maailma pa'imad algpallu'id?"
"Ee... ei, nemad on... noh, lihtsalt eestlased. See ongi nende kõige tähelepanuväärsem omadus."

*

"Emme, näe, aga üks on pu'ase sä'giga!"
"See on kohtunik. Tema vaatab, et kõik õigesti mängiks. Kui keegi valesti mängib, siis ta vilistab."
"Ja kas tema ei saagi palli puutuda?"
"Ainult siis, kui keegi midagi valesti teeb ja ta mängu peatab."
"Hmh, küll on lugu!"

*

"Oi, peaaegu oleks värav tulnud!"
"Miks sa ükkesid, et peaaegu oleks vä'av tulnud?"
"Sest peaaegu oleks värav tulnud."
"Ennekuulmatu! See on lihtsalt uskumatu, see on ennekuulmatu!"

*

"Saigi otsa. Brasiillased võitsid. Nemad lõid ühe värava, aga eestlased ei löönud ühtegi. Brasiillased on võitjad."
"Ja kas teisedki on võitjad?"
"Ei, teised on kaotajad."
"Kas nemad saavad kuldse medali?"
"Ei, pigem võib öelda, et brasiillased saavad."
"Aga mis välvi medali siis teised saavad?"
"Teised ei saagi medalit. Nemad lihtsalt kaotasid."
"Noh, kas nemad siis saavad kuldse ka'ika (=karika)?"

Veel üks kolm

Pangaasiuse kahekuuseks saamisel avaldatud lootused on kõigiti täide läinud: lusti ja lillepeo näitajad on peaaegu põhjas! Kirjutadagi, näed, pole aega olnud! Olgu siiski tagantjärele tarkusegi korras teada antud, milline üldjoontes oli Pangaasiuse elu ajavahemikul 15. juuni - 15. juuli 2009.

Kolmandal elukuul...

• ... otsustas Pangaasius hakata reageerima hellitusnimele Klondike;
• ...käis Klondike Kavastus Mr Peedut magistriks löömas ja Londonisse saatmas. Kingituseks oli noorhärra komponeerinud mitte just ülearu tagasihoidliku heliteose, mida igal ärkveloldud hetkel ka ette kanti;
  
• ...sattus Klondike esimest korda elus koolimajja, kus iidne pedagoogiveri temas kohe vemmeldama lõi. Kuna eelmisel päeval oli Klondike tavapärasest rahvarohkemas ja valjuhäälsemas kohas viibides (vt eelmine punkt) pehmelt öeldes rahulolematust üles näidanud, ei hellitanud proua ema, kes on oma elu jooksul õpetajate tuppa sattunud mitutki puhku ja erinevates rollides, koolikülastuse osas just kuigi suuri lootusi. Aga võta näpust*: põhjakeeratud volüüm ja suuremas koguses plutitamist panid Pangaasiuse sedakorda hoopis rõõmust ruigama;
• ...lihvis Klondike täiuseni naeratamisoskuse, omandades muuhulgas elus ülivajaliku valvenaeratuse pildistamiste ja juhukohtumiste puhuks:

• ...käis Klondike perega matkamas ja eksis metsa ära ning magas hiljem maha elu esimese jaanitule;
• ...kavatsus tekkis Klondikesel minna nädalaks puhkama Pärnusse. Ja sai ka teoks tehtud;
• ...õppis Klondike Pärnus ennast seljalt kõhule veeretama. Triki täiuseni lihvimiseks kulus kolm päeva. Pärast seda kadus mõneks ajaks asja vastu igasugune huvi;
• ...sai Klondike nädalakese Elvas emmemonopoli nautida, võõrustada ja külastada Nnkangi ja tutvuda sugulastega Venemaa avarustest;
  
• ...muutus Klondike veel kolm korda jutukamaks, kui oli olnud teisel elukuul. Lapsevanematele jõuab aina enam kohale: nüüd on neid kaks! Nentigem siiski, et Ploomile jääb Pangaasius veel mõnevõrra alla. Ploom omakorda jääb esiotsa veel alla Mardionule Pärnust. Niisiis pole ka ime, et esimese päeva pärast kuurortist naasmist, kui Ploom oli Kavastusse lähetunud, veetis Klondike lakkamatult kõneldes. Oli ju vaja edastada kõik nädalaga kogunenud Tähtsad Mõtted!
• ...harrastas Klondike jätkuvalt notjat magamisstiili öiti vahemikus u 23.00-11.00:

• ...käis Pangaasius Puugi juubli ettekäändel perega Pühastes Puugi väikevennalt Puugult uuemaid nippe õppimas. Sest Puugu oskab juba istuda, seista ja kätel käia. Klondike vaatas ja pani kõrva taha ning kodus hakkas usinasti harjutama;
• ...läks Klondike kahetunnise intervalliga tankimisgraafikult üle vabagraafikule, kus toitlustuspauside pikkus varieerub 1-5 tunnini, püsides päevasel ajal siiski keskmiselt 3h kandis;
  
• ...omandas Klondike täiuslikult peahoidmise kunsti ning hakkas tegelema ujumise kuivtrenniga:

• ...jätkas Klondike range järjekindlusega õhtuste tšilli- ja sisekaemustunnikeste läbiviimist;
• ...nõustus Klodike armulikult laskma end lisaks igapäevasele linatranspordile*** üksikjuhtudel ka vankris ringi kärutada ning mõnel iseäranis harval korral soostus mainitud sõidukis isegi uinuma;
• ...loobus Klondike täielikult nutu kasutamisest suhtlusvahendina ning reserveeris selle hädaolukordadeks (hädaolukordade hulka kuuluvad järgmised: 1. Ilgelt igav on! 2. Mina igatahes ei kavatse magada silmatäitki teie poolt pakutavat und! 3. Need püksid on ilmselgelt liiga märjad! Ja pealegi koledad! 4. Kas siin majas süüa ka saab? 5. Näete nüüd ise, mul kõht valutab! (Viimast, tõsi, tuli kõnealuses ajavahemikus ette täpselt kaks korda.));
• ... omandas Klondike erinevate sõltumatute vaatlejate sõnul äravahetamise võimaldamiseni küündiva sarnasuse järgmiste lähisugulastega: proua ema, Ploom, papa, Elva vanaisa, proua ema vanaema**;
• ...sõlmis ja uuendas Klondike mitmeid tutvusi;
• ...läks Klondike pekki.
  

Oma kolme kuu sünnipäeva hommikul külastas Klondike ka lastemõõtmisasutust, sai kirja järgmised tulemused ja kiita hea jume eest:

6000 g
62 cm
41,5 cm

Pärast seda söödi perekondlikult kolm pidulikku sefiirikorvikest ja põrutati pealinna; vanemad härrad bussiga, noorim proua ema seltsis rongiga. Reisi põhjuseks oli venna ja papa ärasaatmine Pariisi. Aga sellest juba mõnes järgmises episoodis.

(2x sünnipäeva õhtul Tallinnas Crisi pool)

___
* "Võta siis näpust, kui 'edelit (=redelit) pole," ütleks Ploom. See olla selline vana eesti rahva ütlus. Noh, juhuks kui redelit pole.
** Et asi selgem oleks, olgu öeldud, et viimased kaks ei ole omavahel otseses suguluses.
*** Linaedetabelit pääses sel kuul seoses kuumuse vähenemise ja kaalu lisandumisega taas juhtima vana hea pikk lina.

Pool kümme on see...

Day 1

7. augusti hommikul ärkas Ploom nagu ikka kaheaastasena. (Üles laulmisest, olgu öeldud, ei maksa Ploomil unistamagi hakata enne, kui ta on muutunud natuke vähem "va'aseks poisiks", sest proua emal vähemalt on suvehooajal kell pool kaheksa hommikul hambad alles lootusetult laiali.) Proua ema ja Pangaasiuse seltsi kolinud ning mitte allunud provokatsioonile veel magada, kuna olla alles öö (oldagu nii väitjad lahked ja otsigu lolli oma perekonnast, õues oli igatahes valgemast valgem!), sunniti Ploomi ära arvama, mis päevaga võiks alanu näol tegu olla.
"Pühapäev?" pakkus Ploom. Alles siis, kui ka nellapäev ja esmapäev olid valedeks vastusteks kuulutatud, hakkas küsitletavale midagi nagu meenuma.
"Aint... a i ' u l t* kas siis äkki mi'u sünnipäev?"
"Jah, Ploomike, palju õnne sünnipäevaks!"
"Pallu õnne!"
"Aga Ploom, mis sa arvad, kas Sulle mõni kingitus ka on?"
"Oi... kas see on selline paldike, mis täitsa ise kõnnib?!?"
"Ee-ei, ma kardan, et see ei ole selline pardike. Kas sa oleksid tahtnud pardikest, kes ise kõnnib?"
"Jah. Aga kas see on siis mingi mängu-ma'apikk**?"
Paraku tuli proua emal Ploomi lootusi veel kord petta, kuna tegemist polnud ka imelise mängupäkapiku, vaid kõigest tühise parkimismajaga. Viisaka lapsena oli Ploom siiski nõus armetu kingi vastu võtma ning ülejäänud hommiku moe pärast sellega isegi mängima. (Aga tegelikult, olgu öeldud, hakkab proua ema praegu, kolmanda päeva õhtuks, isegi üle saama hämmingust, mille ta iseeneses Ploomile toatäit peente Poola pan ehitusinseneride poolt välja mõeldud ja väikeste Hiina laste poolt toodetud plastmassi ostes põhjustas, kuna Ploom tõesti tegeleb "selle auto-asjaga" igal külaliste vastuvõtmise raskest tööst vabal hetkel.)
Järgmiseks üllatas varsti kolmene Ploom juuresviibijaid sellega, et nõudis putru (saate ikka aru, ja? Ise küsis toitu, päris toitu!) ja nagu sellest veel vähe oleks, sõi selle hiljem isegi ära! Siis aga tuli inimese riided selga panna ja õue esimeste külalistega mustikakooki sööma minna. Ploomi sünnipäevaks oli rahvast kohale sõitnud isegi Arhangelskist! Selle vooru populaarseimaks kingiks osutus Ploomi elu kolmas karamellkomm. (Esimest jätkus juuli keskel Kavastus suvitades täpselt kaheks minutiks. Ploom kuulas lapsevanemate instruktsioonid karamellkommi manustamise osas püüdliku näoga ära (närida ei tohi ja nii edasi ja nii tagasi), pistis kommi äärmise ettevaatusega põske, seisis mõni hetk säravi silmi keset kööki ja kadus siis ehmunud näoga laua alla. "Mul juhtus üks õnnetus," sai vanemate korduma kippuv küsimus viimaks sosinal vastuse, "aga ma ei taha sellest 'ääkida." Teise kommi sai Ploom põske järgmisel päeval Tartusse sõidu ajaks ja neelas alla alles Sõpruse sillal. "Kuuled?" küsis papa proua emalt linna piiril. "Kakskümmend minutit täielikku vaikust... Võib-olla peaks hakkama talle sagedamini kommi pakkuma?") Nii et see pidu oli selline vaiksemat sorti.
Komm söödud, külalised ära saadetud, läks Ploom magama ja ärkas juba kolmeaastasena, asudes võõrustama lokaalsema tähtsusega pereliikmeid Kavastust ning Tartust. Sedakorda oli menüüs Anni-Arro-porgandi-hernepirukas-väga-väheste-herneste-aga-see-eest-singiga ning mustsõstratort. Pildil võib näha viimatimainitud ning ühe eluaasta sümboolset lisandumist Ploomi turjale:

Kuna Ploomil lasus raske kohustus õpetada külalistele pallimängu Elva moodi (proua ema seda täpselt ei oska, aga igatahes on asjasse segatud lendav taldrik, pall ja teinekord ka liivakühvel ning nii palju kui mina aru saan, peavad kõik mainitud pidevalt ja üheaegselt õhus olema), polnud tal mõistagi mahti mingit toitu tarbida. Nii et õhtuse "Pipi Pikksuka" vaatamise kõrvale kulus rek0rdilised viis singivõileiba.

Kohustuslikud elemendid sünnipäeva-teema juures on teadagi tort ja kingitused. Kuna esimene sai juba kommenteeritud, olgu ka mainitud, et teise osas on Ploom aastatega leebemaks muutunud. Elu esimeste teadlike jõulude ajal viis Ploom peale esimese paki avamist ülejäänud kingid jõuluvana kotti tagasi. Eelmisel sünnipäeval keeldus ta kategooriliselt igasugustest andamitest ja põgenes igaühe eest, kes paistis soovivat talle mingi taolise mõttega ligineda. Seekord aga võeti kingid armulikult vastu, suruti käsi, vastati õnnesoovidele kombekohaselt omapoolse "palju õnnega"... Kes teab, ehk jõuame järgmiseks aastaks koguni niikaugele, et juubilar soostub mõne paki isegi avama?

Küsimuse peale, mis tunne on siis kolmeaastane olla, vastas sünnilaps lahkelt: "Kuule, pä'is paha," ja lippas tagasi pommlööki harjutama.

Juubeliõhtul tutvustas Ploom proua emale veel tikrisöömisnägu....














...ja näitas, et kolmeaastasel inimesel on ätitjuudi.



Magama saadeti kolmeaastane intriigi mõttes alles kell pool üks öösel. Proua ema kavatses nimelt uneaja ebaausa edasinihutamise teel tagada järgmise päeva peoks värskeimas võimalikus meeleolus poja.












Day 2

Ploom mõistagi lõi luugid lahti tavapäraselt kell pool kaheksa ning otsustas igasugustest läbirääkimistest keeldudes kohemaid üles tõusta. Selgus, et ka kolmeaastasena on tema näol jätkuvalt tegemist "sellise va'ase poisiga".
Vaatamata seesugusele pisemat sorti tagasilöögile oli proua emal üldiselt siiski põhjust oma diplomaadivõimete üle rõõmustada, kuivõrd läbirääkimised Ilmapeebuga osutusid viljakandvaiks ning proua ema ei pidanudki nuputama hakkama, kuidas 22 külalist koos pererahvaga tuppa ära mahutada. Selle asemel üritas proua ema 22 külalist koos pererahvaga mahutada majaesisele trepile, mis oli enam-vähem ainuke koht, kus päike elada lasi.
Esimesed peoplatsile riputatud õhupallid tekitasid ergava kõrbepäikese käes lõhkedes peagi mõnusa laskepolügoonil viibimise tunde (mis võiks olla veel sobivam ühele lastepeole!) ja pidu oligi igati tšill. Kiiguti, kaevuti liivakasti, rulluti murul, kriimustati jalgu, nuteti, naerdi, joosti, vooliti, söödi, joodi, määrduti, kriisati, löödi silm siniseks, mängiti autodega, võeti vastu kingitusi ja õnnesoove... Külaliste tervitamise ja ärasaatmise juures oli saabumisest alates suureks abiks Kass (ehkki ta, kui järjekordsest lehvitamaminekust juttu tehti, igaks juhuks kiiresti täpsustas: "Mina ei taha veel koju minna!") Üle kõige kostus lakkamatu: "Emme! Emme! Emme!" ning kerges segaduses lapsevanemad ei teadnud, kas ja kuhupoole jooksu pista, sest lapsed vanuses 0-4 on, nagu selgus, soost ja muudest pisiasjadest hoolimata üsnagi äravahetamiseni sarnaste häältega. Muretumad meist otsustasid, et tegu on lihtsalt vastukajava metsaga, ning lebotasid puu varjus edasi, pestosai või torditükk hambus.
Juubilar pühendus seebimullide puhumisele. Tühje mullitajaid korjas proua ema õhtul peoplatsilt kokku kahekümne ringis. Mullina taevalaotusse asus nende sisust teele ehk neljandik. Ülejäänu valasid lahked väikelapsed maha. "Et kui keegi äkki tahab 'algu või käsi pesta," nagu Ploom abivalmilt selgitas. Pangaasius tšillis kordamööda kärus, proua ema rinnal ja erinevate kandvate jõudude süles ning nautis melu. Keegi külalistest ei mäletanud end nii väikseid inimesi varem näinud olevat.
Kella neljaks, nagu plaanitud, oli järele jäänud vaid väikese jätkuka jagu külalisi (loe: Unn ja pojad). Puudel rippusid värvilised kummitükid, mis kunagi olid olnud õhupallid, 30 aastat vastu pidanud trepp oli mullivedelikust sedavõrd läbi imbunud, et Ploomi vanaisa otsustas selle järgmisel päeval maha lõhkuda ja uuega asendada, ning kõiki kivisemaid pindu katsid kriidijoonistused. Juubilar kustus poolelt sõnalt ja virgus suurivaevu alles kell seitse, sedagi jõumeetodite tulemusel, misjärel kangelasemad veel kärudega ujungile suundusid. Puuk kui kõige kõvem piduline lasi silma looja alles teel rannast koju (s.o nii üheksa paiku).

Õhtul katkestas Ploom hambapesu, tõstes teatraalselt sõrme ning kuulutades: "Aint... a i ' u l t tead emme, mul tuli selline huvitav mõte: vist ma nüüd, kui ma o'en juba kolmeaastane, oskan isegi lausa sellise 'alg'attaga sitta*** (=sõita), millel on ai'ult kaks 'atast!"
No mine sa tea!

Day 3

Hommikul:
Ploom: "Emme, sa oled nii amsake."
Proua ema: "Sina, Ploom, oled ka nii armsake."
Ploom: "Mõnikold ma nii igatsesin sind."
Proua ema: "Ah soo. Millal siis?"
Ploom: "Noh, siis kui ma Pa'iisis olin."
Proua ema: "Mina igatsesin siis sind ka väga."
Ploom: "Ja nüüd ma igatsen mi'u papakese jä'ele!"
Proua ema: "Mina ka igatsen papa järele."
Ploom, pärast pikemat mõttepausi: "Ja tead, ma igatsen isegi kü'a'iste (=külaliste) jä'ele!"

Õnneks polnud külaliste järele vaja kaua igatseda, sest eelmisel päeval kahetsusväärselt kõrget temperatuuri üles näidanud Pumpernickel oli vahepeal maha jahtunud ning valmis koos Kõrrekese, Lõvipoisi ja lapsevanematega sünnipäevalippu jätkuvalt kõrgel hoidma. Kõrreke tegeles talle omase hoolitsusega Pangaasiusega (ja proua ema sai aeg-ajalt noomida), Lõvipoiss võttis enda kanda lõkkemeistri rolli, Pumpernickel kaevus liivakasti ja Ploom unustas ära, et vanaisa oli trepi juba eemaldanud, ning väljus harjumuspäraselt eesuksest. Aga selle intsidendi tulemusena sai lisaks paarile kriimule põhiliselt ainult nalja. Vähemalt osaliselt täitus ka Ploomi sünnipäevaeelne nägemus peo kujunemisest: "Kui mulle lapsed külla tulevad, siis Kõrreke ükkeb: "Kas te tahaksite peitust mängida?" ja siis meie kõik nae'ame!"

Vaat nii siis.
___
* Ploomil on kombeks valida välja mõni sõna/fraas, millega on sobilik kõiki lauseid alustada. Aeg-ajalt neid vahetatakse. Vahepeal oli lausealgusvormeliks näiteks "Ku'at, jumala eest...", aga see õnnestus proua emal enam-vähem välja juurida. Pärast seda tuli "lihtsalt"-periood. Praegu on algussõnaks "ainult". Tõenäoliselt proua ema enese halval eeskujul hakkas Ploom seda vahepeal "aintiks" lühendama, mispeale lapsevanema pedagoogisüda puperdama hakkas ning oma omanikku Ploomi iga kord parandama sundis: "A i n u l t, Ploom!" Niisiis näeb mis tahes lause väljaütlemine Ploomi poolt viimaseil päevil välja umbes nii:
Ploom: "Aint ma tahaksin..."
Proua ema: "A i n u l t, Ploom!"
Ploom: "Mis?"
Proua ema: "See sõna on "ainult"!"
Ploom: "Mis ai'ult?"
Proua ema: "No mida sa tahaksid?"
Ploom: "Ei, ükke si'a, mis ai'ult?"
Proua ema: "Sa hakkasid ütlema, et sa ainult tahaksid midagi."
Ploom: "Aa. Aint... a i ' u l t ma tahaksin pii'a (=piima)!"

**Sõnaga "ma'apikk" tähistab ökonomist Ploom vastavalt vajadusele nii jõuluvana kui päkapikku. Esimesest sõnast (algselt "jõuluma'a") on võetud tagumine ja teisest (algselt "pikapäkk") esimene pool.

*** Ei, naerge-naerge...

Pudel pummi

Päeva laul vastselt kolmeaastaselt:

Sulnu viisteist-kuusteist meest
Hõissa, ja pudel pummi!

Kolm

Null.
7. august 2006 Põlvas












Üks.
7. august 2007 Tartus.













Kaks.
(No tegelt) 8. august 2008 Elvas


















Kolm.
7. august 2009 Elvas

Leia kümme erinevust!

26. november 2006

ja

6. august 2009